Külm mereannisupp: Korea mulhoe suveks

Kui suvi algab, tuleb mulhoe jälle meelde

Viimasel ajal on keskpäeval juba nii soe, et vabalt võiks lühikese varrukaga välja minna. Just sellisel ajal hakkab mul vähemalt korra isutama ühe kindla roa järele: mulhoe. See on Korea külm mereannisupp, kus värske toores kala segatakse vürtsika ja hapuka kastmega ning peale valatakse külm puljong. Tihti ujuvad sees isegi jääkuubikud, nii et juba esimene lusikatäis võtab kuumuse kehast maha. Tegelikult on see päris vana lugu. Sellest on vist üle kümne aasta möödas, aga see mulhoe, mida ma suve alguses ühe sõbraga Daejeoni Shintanjini kandis sõin, ei lähe mul siiani meelest. Täna räägingi sellest korrast.

Enne mulhoe’d — alustasime lisanditest

Enne kui mulhoe lauda jõudis, toodi kõigepealt lisandid. Üks neist oli aurutatud karpide roog, millele oli peale valatud kreemine kaste. Valgel taldrikul oli korralik kuhi bajirak-karpe ja nende pealt voolas alla paks koorekaste. Ma ei oodanud, et mulhoe-restoranis midagi sellist serveeritakse, aga sõber võttis kohe ühe, tegi lahti ja ütles: “See on hea.” Siis nokitses ta neid ükshaaval lahti ja sõi päris hoogsalt omaette edasi.

Lauale tuli ka daseulgi, väikesed mageveeteod. Need olid hautatud koos kuivatatud tšilliga, nii et maitse oli soolakas ja kergelt vürtsikas. Neid süüakse hambatikuga, tõmbad väikese teo kojast välja, ja huvitaval kombel läheb käsi kogu aeg uuesti nende järele. Kogus oli ainult veidi nukker. Taldrik sai kiiresti tühjaks ja enne mulhoe tulekut polnudki enam midagi nokitseda.

Lõpuks tuli mulhoe — esimene mulje

Lõpuks jõudis mulhoe kohale. See oli läbipaistvas klaaskausis, servades peeneks lõigatud porgand, kurk, punane kapsas, pirn, kkaennip-lehed ja valge kapsas. Keskel olid koos mulhoe koostisosad: mereannid ja toores kala, mis olid juba vürtsika kastmega segatud ning üle puistatud seesamiseemnetega. Värvid olid nii erksad, et ma lihtsalt vaatasin seda tükk aega, enne kui söögipulgad kätte võtsin. Sellele valatakse peale külm puljong ja kõik segatakse läbi — siis on mulhoe päriselt valmis. Sellest räägin kohe edasi.

Mis on mulhoe?

Mereannid mulhoe sees — merikurk, meongge ja karbiliha

Pildistasin seda natuke lähemalt. Keskel olev must tükk oli merikurk, mille pehme ja vetruv tekstuur jagab inimesi päris tugevalt kahte leeri. Selle kõrval olev oranžikas kastmega segatud tükk oli meongge, meretupe-laadne mereand, mille maitse levib suus nii tugevalt nagu meri ise oleks korraga kohal. Kui seda esimest korda proovida, võib see päris üllatav olla. Minu sõbraga täpselt nii juhtuski. Ta polnud varem meongge’t söönud, pani ühe tüki suhu, tegi suured silmad ja küsis: “Mis maitse see nüüd on?” Ma küsisin, kas talle meeldib või ei meeldi, ja ta vastas: “...mõlemat.” Karbiliha oli õhukeselt viilutatud ja kastme sisse peitu jäänud. Hammustades oli see vetruv ja kergelt magus, nii et nende kolme seast oli see kõige lihtsam süüa. Kuna merikurk, meongge ja karbiliha olid köögiviljade vahel laiali, ei teadnud iga lusikatäie puhul kunagi täpselt, mis ette satub. Selles oli oma väike lõbu.

Sora ja pirn

See siin on õhukeselt viilutatud sora, üks meriteo liik. Ümmargune lõikepind koos selge musta servaga on sorale üsna iseloomulik. Närides on see tihke ja vetruv, kergelt pähklise-merese maitsega, mis jääb suhu päris pikalt. Kõrval olevad kollased peened ribad olid pirn. See on krõmps ja magus ning kui segad selle vürtsika kastmega, teeb see suu kohe värskemaks. Alguses tundus puuvili mulhoe sees natuke imelik, aga pärast proovimist mõtlesin, et ilma selleta oleks roog hoopis tühjem.

Meongge ja merikurk — mulhoe koostisosad, mis kõigile ei sobi

Tegin keskosast lähivõtte. Oranž ja konarlik tükk oli meongge, must ja libe tükk merikurk. Peal oli seesamiseemneid, nii et välimus oli omamoodi täitsa isuäratav. Aga ausalt öeldes võib see esimest korda nähes veidi segadust tekitada. Mu sõber küsis alguses ka: “Kas seda päriselt süüakse?”

Köögiviljad mulhoe sees — kkaennip, kapsas, porgand ja isegi puuvili

Kkaennip — Korea leht, millega paljud välismaalased alguses maadlevad

Kkaennip-lehed olid peeneks lõigatud ja ühele küljele üsna suure kuhjana pandud. Korealaste jaoks on see väga tuttav roheline. Sellega keeratakse liha kokku, seda antakse lisandina, ja ka mulhoe sees on see peaaegu alati olemas. Aga see on samuti selline maitse, mis kõigile ei istu. Korealaste jaoks on lõhn aromaatne ja värske, aga paljudele välismaalastele tundub see alguses päris tugev. Hiljem, kui mu naine esimest korda Koreasse tuli, nuusutas ta kkaennip’i ja küsis: “Kas see pole mingi ravimtaim?” ning lükkas selle taldriku serva. Nüüd on tal aga tunne, et kui kkaennip’i pole, on midagi puudu. Ta ütles, et harjumiseks kulus umbes pool aastat. Mulhoe sees seguneb kkaennip’i aroom vürtsika kastmega ja aitab mereandide kalast lõhna tasakaalustada. Kui see välja jätta, muutub maitse päris palju.

Kapsas ja porgand

Kapsa ja porgandi kohta polegi vaja pikalt seletada. Need olid õhukesteks ribadeks lõigatud ja peale pandud, et segades krõmpsu juurde anda. Ilma nendeta jääksid järele ainult mereannid ja kaste ning see muutuks kiiresti väsitavaks. Kuna igas ampsus oli midagi krõmpsuvat, sain kausi lõpuni süüa ilma, et maitsest tüdimus tekiks.

Õun ja kurk

Ka õun oli lõigatud peenikesteks ribadeks, peaaegu nagu tikud. Enne oli juba pirn sees, ja õun lisas magusust veel rohkem. Vürtsika kastme vahelt tuli iga natukese aja tagant esile see jahe puuviljane magusus, nagu suu saaks väikese lähtestuse. Taga olev heleroheline oli kurk, selge värskuse ja krõmpsu eest vastutaja. Alguses ma ei teadnudki, et mulhoe sees on nii palju köögivilju ja puuvilju, aga süües saad aru, et kõigil on oma roll.

Punane kapsas ja sibul

Punane kapsas ja sibul võtsid samuti ühe osa kausist enda alla. Punase kapsa lilla värv oli väga ere ja tegi kogu mulhoe välimuse elavamaks. Selle kõrval paistis veidi valgeks lõigatud sibulat. Kui see kastmega läbi segada, tuleb esile kerge teravus, mis sobib maitsestusega hästi.

Kuidas mulhoe’d süüa — puljong peale ja kõik segamini

Nüüd näitan, kuidas mulhoe’d süüakse. Valasime külma puljongi peale ja segasime kõik korralikult läbi. See ilus paigutus, mis enne kausis oli, kadus hetkega ära, ning köögiviljad ja mereannid olid nüüd üleni vürtsika punase supi sees. Ausalt öeldes nägi see enne segamist palju ilusam välja, aga maitse mõttes on just see õige hetk. Kui võtad suure lusikatäie, tulevad korraga kaasa merikurk, meongge, õun ja kkaennip ning suus seguneb kõik korraga: vürtsikas, külm, värske ja päris intensiivne. Sõber vaatas, kuidas ma segan, ja ütles: “Miks see ilus asi nüüd selliseks läks?” Ütlesin, et nii seda süüaksegi, aga tal paistis sellest välimusest ikka natuke kahju olevat.

Segasin kulbiga põhjast üles, suurte liigutustega. Kaste oli alla vajunud, nii et ainult pealt segamisest pole kasu. Pärast paari põhjalikku tõstmist olid porgand, õun ja kkaennip kõik punase kastmega kaetud ning alles siis nägi see päriselt valmis mulhoe moodi välja. Aga pean ütlema, et kaste oli veidi soolane. Puljong lahjendas seda küll, aga esimesel või teisel lusikatäiel lõi soolasus nii tugevalt ette, et suu hakkas korraks kipitama.

Somyeon mulhoe juurde — lõpp allesjäänud puljongiga

Kui oled osa mulhoe’st ära söönud, on klassikaline tellida eraldi somyeon, väga peenikesed nisunuudlid, ja panna need allesjäänud puljongisse. Need tuuakse taldrikul väikeste ampsusuuruste pesadena, peale puistatud natuke seesamit. Kui viskad need mulhoe puljongisse ja segad läbi, imavad nuudlid selle vürtsika ja merese maitse endasse ning sellest saab peaaegu teine söögikord. Sõber ütles, et talle meeldis somyeon isegi rohkem kui mulhoe ise. Ja ausalt, ma sain temast aru. Puljongis oli selleks ajaks juba kogu mereandide maitse sees, nii et see polnud lihtsalt tavaline kastmega segatud nuudel.

Kui somyeon puljongisse läheb

Somyeon’i kogus oli suurem, kui ma arvasin. Alguses olin liiga ahne ja panin kõik korraga sisse, aga lõpu poole muutus see natuke tüütuks. Oleks olnud parem panna kõigepealt pool ja teine pool hiljem juurde lisada, aga tol hetkel ma seda ei teadnud. Punase puljongi peal hõljus valge somyeon’i kuhi, ja segades tulid põhjast uuesti üles ka köögiviljatükid ja mereannid. Tekkis tunne, nagu sööks mulhoe’d teist korda.

Umbes 40 000 vonni kahele ja tagasitee

Välja minnes küsisin sõbralt, kuidas talle tundus. Ta ütles: “Kõik oli hea, välja arvatud meongge.” Lõpuks ta sellega siiski ei harjunud. Mina aga leidsin, et just meongge meeldis mulle kõige rohkem. Isegi kui kaks inimest söövad samast kausist, püüab igaüks sealt välja erinevaid lemmiktükke, ja võib-olla selles mulhoe võlu ongi. Mäletan, et kahekesi koos mulhoe ja lisatud somyeon’iga maksime umbes 40 000 vonni, ehk ligikaudu $30. Arvestades, kui palju mereande sees oli, ei tundunud see sugugi raiskamisena. Tagasiteel olime mõlemad üsna vait. Ma ei tea, kas kõht oli lihtsalt täis või muutis külm puljong meid uimaseks. Muide, see restoran, kus tookord käisime, on nüüdseks kinni, aga Daejeoni kandis on endiselt palju kohti, kus mulhoe’d pakutakse. Otsides leiab neid kiiresti. Ja tänaseni, kui ilm hakkab soojemaks minema, meenub mulle just see mulhoe.