Rayongi peidetud kohvik | aus arvustus Ban Phe Elephante’ist

Rayongi Ban Phe kohaliku kohvikupeatus enne Ko Sametit

Tahan tutvustada üht peidetud kohvikut Tai Rayongi Ban Phe piirkonnas. Kui ma veel Tais elasin, läksime naisega Nuanthipi sadamasse, et Ko Sametile sõita, aga laevani oli veel kõvasti aega. Mõtlesime, et võtaks sadama lähedal midagi juua, ja nii sattusimegi Elevandikohvikusse Elephante (Elephante Cafe). See on väike kahekorruseline maja Ban Phe rannatee ääres, kuhu Ko Sameti turistid eriti sisse ei astu. Isegi nüüd, kui olen juba Koreasse tagasi kolinud, meenub mulle sealt mitte kohv, vaid hoopis kook.

Ausalt öeldes käisin Tais elades kohvikutes ikka väga palju. Alates Bangkoki Thonglori trendikatest kohtadest kuni Pattaya rannakohvikute ja Ko Sameti saare kohvikuteni välja. Aga Rayong oli hoopis teise tundega, sest see ei ole päris tüüpiline turismipiirkond. See ei olnud koht, kus välismaalasi voorib uksest ja aknast; pigem istud nädalavahetusel plätudega kohalike vahel ja tunne on nagu sa ei olekski reisija, vaid elaksid seal ise. Umbes nagu istuks Kalamaja väikese kõrvalkohviku nurgas, mitte vanalinna turistimassis.

Tai kohvikus tasub enne tellimist just seda teada

Enne sisse minemist ütlen ühe asja ära. Tai kohvikute menüüloogika erineb päris palju sellest, millega paljud teistes riikides harjunud on. Kui sa seda ei tea, võib esimene tellimus päris segadust tekitada.

Seda teades ja teadmata tellimine on täiesti erinev kogemus. Mul endal oli Tais alguses sama lugu: tellisin americano ja sain midagi magusat, nii et arvasin korraks täiesti siiralt, et olin ise midagi valesti tellinud.

Yuzu americano, ausalt öeldes keeruline maitse

Minu tellimus selles kohvikus oli yuzu americano. Menüü peal oli see soovitusena välja toodud, nii et proovisin ära. Tassi põhjas oli kollane yuzusiirup ja selle peale valati americano. Peal olid veel sidruniviil ja petersell, ja tundus, et see kohvik paneb peterselli peaaegu kõigele justkui oma väikese signatuurina. Aga ausalt, seda maitset oli natuke raske paika saada. Kohvi mõrkjus ja yuzu hapukus tulid korraga peale ning ma ei saanud hästi aru, millele maitsemeel peaks keskenduma. See on menüüpunkt, mis jagab inimesed päris kindlalt kaheks. Üks tass maksis umbes $2.

Naise valik oli litšisooda

Mu naine vaatas vitriini ees tükk aega ringi ja tellis lõpuks litšisooda. Gaseeritud vee sisse pandi litšisiirup ning peale ujus terve litšiviljaliha, ja ka siin oli muidugi petersell sisse torgatud. Tai kuumas ilmas oli see täpselt õige: kerge ja jahutav. Litši aroom tuli mõnusalt esile, aga ei olnud pealetükkiv. Hind oli umbes $2.

Ei oleks arvanud, et elu kook tuleb Tai kohaliku kohviku vitriinist

Aga päris lugu algab siit. Mu naine valis vitriinist lilla koogi. Just see oligi tolle päeva suur sündmus.

Vitriinis olid reas mousse-koogid, kreppkoogid ja isegi heleroheline matcha-kook, nii et Tai kohaliku kohviku kohta oli desserdivalik üllatavalt tugev. Ülemisel riiulil paistis ka paar sorti saiu. Mu naine valis parempoolse lilla koogi.

Kui see lauda jõudis, oli kook päriselt väga väike. Joogitopsi kõrval oli see väiksem kui peopesa, lihtsalt see foto on teleobjektiiviga tehtud ja näeb seepärast palju suurem välja. Tegelik kogus oli umbes kolm-neli ampsu. Mälu järgi maksis see umbes $3, nii et ainult suurust vaadates ei mõelnud ma küll, et tegemist oleks eriti odava koogiga.

Aga niipea kui me esimese ampsu võtsime, panime mõlemad lusikad korraks käest ära. Mustikamousse’i peal oli paks kaste, mille maitse oli sügav, aga mitte läägelt magus. Kõik see levis suus korraga laiali. Kõigist kookidest, mida ma Tais sõin, oli see päriselt üks elu parimaid.

Teleobjektiiv liialdas suurust, maitsega liialdust ei olnud

Kui ma teleobjektiiviga lähedalt pildistasin, tundub see fotol tohutult suur, eks. Tegelikult oli see ainult umbes kolme sõrme laiune. All oli šokolaadiküpsisepuru ja selle peal helelilla mousse, millest mustikakaste paksult alla valgus. Mousse sulas keelel täpselt õige kiirusega ning kõige tähtsam oli see, et mustikakaste ei matnud mousse’i maitset enda alla. Sellise tasakaaluga kooke kohtab harvem, kui arvata võiks.

Taldrikule oli puistatud kaerahelbeid ja tuhksuhkrut. Ausalt, ma ei oodanud Tai kohalikult kohvikult sellist serveeringut. See oli täpselt see tunne, nagu võtaks mõnes peenemas restoranis magustoidukäigu. Isegi Bangkoki tuntud kohvikutes ei näe alati nii hoolikat esitlust, nii et Ban Phe väikese kohviku kohta oli see päris üllatav.

Juba ühe kastme järgi on näha, milleks see kohvik võimeline on

Tõmbasin ka mustikasiirupist veel ühe lähipildi. Just see läikivalt voolav kaste oli kogu asja võti. Kui seda valesti teha, tuleb lihtsalt suhkrune löga, mis tapab kogu koogi maitse ära. Siin kaldus see pigem värske hapukuse kui liigse magususe poole. Mousse ise oli õrnalt magus ja siirup lisas sinna peale just paraja hapuka kontrasti.

Koogi ehitus on läbilõikest kõige paremini näha

Lõikasin sellest ühe ampsu läbi. See ei olnud sugugi ainult mousse’iga täidetud kook. All oli šokolaadine koogipõhi ja selle peale tuli õhuke mustikamousse’i kiht. Just selle mousse’i õhukese ja ühtlase paksuse paika saamine ei ole üldse lihtne. Kui see on liiga paks, muutub kook läilaks; kui liiga õhuke, kaob mõju ära. Siin tuli ühe ampsuga korraga kätte nii põhja tummisus kui mousse’i pehmus.

Kui läbilõiget lähemalt vaadata, on mousse’i sees näha ka mustikatükke. See ei olnud tehtud nii, et ainult kaste valatakse peale; sisu oli ka korralikult läbi mõeldud.

Veel üks hästi lähedalt tehtud kaader siirupist. See voolas aeglaselt ja paksult, aga samal ajal jäi mousse’i peal mõnusalt pidama. Mitte nii, et jookseb nagu vesi kohe maha, vaid pigem koguneb ja laotub rahulikult laiali. Kastmes oli tervelt tunda ka mustikateri ning mul tekkis päriselt tunne, et see ei olnud mingi valmistoode, vaid kohapeal kokku keedetud.

Kohviku sisemus, mille sain pildile ainult zoom-objektiiviga

Nüüd natuke juttu kohviku sisemusest. Kõik fotod on tehtud seestpoolt. Mul oli kaasas ainult zoom-objektiiv, nii et välisvaadet ma kahjuks jäädvustada ei saanud.

Kohvik ei olnud tohutult suur, aga sinna olid väga hästi paigutatud Tai hõnguga antiikmööbel ja eri detailid. Mulle meeldis just see, et kõik ei mõjunud vägisi kujundatuna, vaid nagu need asjad oleksidki sinna loomulikult kuulunud. Tai kohvikutel on tihti see oskus olemas: mitte kulutada pööraseid summasid, vaid luua olemasolevast atmosfäär.

Detailid nagu väikeses vintage-muuseumis

Seinal rippus suur puidust elevandipea kaunistus ning puidust riiulid olid täis miniatuurseid mootorrattaid, pähklipureja-kujukesi ja muud pudi-padi. Ühes nurgas oli välja pandud taevasinine vintage-Vespa ning kohe selle taga kuldne Monkey Bike. Oli tunne, nagu omanik koguks neid asju ja terve kohvik oleks väike vintage-muuseum. Ühes klaaskapis oli isegi Fender Telecaster ja selle all kiri “Fender Telecaster Japan 1987-1990”. Kohvikus kitarri eksponeerituna nägin ma ausalt esimest korda. Kõik ei olnud stiililt ühtne, aga kuidagi ei mõjunud see segaselt; pigem nagu kellegi elutuba, kuhu on kokku pandud kõik tema lemmikasjad.

Muide, poe ees on parkimiskohti umbes viiele autole. Nädalavahetuse pärastlõunal võib koha leidmine päris kitsaks minna, nii et pigem tasub kohale minna varem.

Kahekorruseline ruum ja mõnus nurgake kaare all

Kohvik on kahekorruseline. Trepi all on tellistest tehtud kaar, mille alla on loodud üks tõeliselt mõnus nurgakoht, ja kui üles teisele korrusele minna, avaneb seal veel eraldi istumisala.

Istekohti on mõnusalt palju, teise korruse aknaalune on hitt

Teisel korrusel oli suur paksust puidust laud, nii et ka väiksemale seltskonnale mahub seal hästi istuma, ja aknast paistsid kohe rohelised puud, mistõttu see koht oli eriti populaarne. Esimesel korrusel olid madalad puidust toolid pruunide nahkpatjadega ning seljatugi oli täpselt sellise kaldega, et seal oli ka pikemalt mugav istuda. Tai traditsioonilise mustriga kangas tooli külgedel sobis sinna ideaalselt. Diivaninurga seinal rippusid tihedalt Egiptuse papüüruse pildid ja miniatuuride vitriinid ning taevasinise rippvalgusti all mõjus see koht lausa väikese galeriina. Ühtset stiili ikka ei olnud, aga selleks hetkeks saad aru, et just see mõnus segadus ongi selle kohviku iseloom.

10 tai fraasi, mida saad kohvikus kohe kasutada

Lõpetuseks panin kirja mõned tellimisväljendid, mida on Tai kohvikus päriselt kasulik kasutada. Märkisin ära ka tooni liikumise, nii et kui loed need lihtsalt häälduse järgi välja, saad kohapeal suure tõenäosusega jutuga hakkama.

Elephante külastusinfo lühidalt kokku

Kokkuvõttes on Elephante täpselt selline koht, kuhu tasub Ko Sameti poole minnes korraks sisse põigata. Nuanthipi sadamast on see autoga umbes 2–3 minutit ja jalgsi umbes 10 minutit. Americano maksis umbes $2, litšisooda umbes $2 ja mustikamoussekook mälu järgi umbes $3. Umbes $6 inimese kohta oli täiesti piisav, et võtta nii jook kui ka magustoit. Kui telliksid Bangkoki Thonglori või Ari piirkonna kohvikus samad asjad, läheks see pigem umbes $9–$12 inimese kohta. See teeb asja peaaegu ebaõiglaseks: siin on hind palju madalam, aga magustoidu kvaliteet hoopis parem.

Arvustustes on mainitud, et kui minna liiga hilja pärastlõunal, võivad kohvioad otsa saada ja siis ei pruugi kohvi enam saada, nii et võimaluse korral tasub minna hommikul või varasemal pärastlõunal. Lahtiolekuajad on tööpäeviti 09:00–18:00 ja nädalavahetusel 07:00–18:00 ning wifi on tasuta. Kui sul jääb Rayongi reisil või enne Ko Sametile minekut aega üle, astu läbi. Aga ausalt, veel tähtsam kui magususe reguleerimine on kontrollida, kas see mustikamoussekook on ikka veel menüüs olemas.

See postitus avaldati algselt veebilehel https://hi-jsb.blog.