Peidetud aedkohvik Tais — Pa Dee in the Wild Rayong

Tai on samuti kohvikute suurriik

Tais reisides jäävad jalad kohvikute juures ikka ja jälle seisma. Ja mitte ainult Bangkokis või Chiang Mais — ka pisikestes linnades peidavad end kohvikud, mis löövad suu lahti. Eesti on küll kohvikulembeste maa, aga Tai ei jää sugugi alla. Tegelikult — troopilise kliima toel on Tai õuealad ja aiad tihti isegi klass kõrgemal. Elasin Rayongis ja käisin igal nädalavahetusel erinevates kohvikutes, aga neist kõigist on üks hubane aedkohvik, millest tahtsin kindlasti rääkida: Pa Dee in the Wild (ปาฎี).

Kõigepealt näitan teile seda jooki, kus klaasi peal on kuhjaga marju ja lilla siirup voolab alla. Maitsest räägin hiljem. Esmalt sellest, milline see Tai aedkohvik üldse on.

Juba sissepääsust saadik pole selge, kas see on aed või kohvik

Kui sisse astud, ei saa aru, kas oled kohvikusse tulnud või kellegi aeda eksinud. Kruusatee mõlemal pool on tihe põõsastik, valgete laudade peal on pitsilinikud, puudevahelised tuled vilguvad isegi päise päeva ajal. Rahvast on päris palju, aga lärmi pole. Kas puud neelavad heli või räägivad kõik vaikselt — raske öelda. Päevavarjude all vestlevad inimesed, aeda kaugemale jalutav paar, pingi kõrval fotosid tegev seltskond — igaüks liikus omaenda tempos.

Edasi sisse minnes paistab üks valge hoone. Ruudukujulised aknad, roniv luuderohi fassaadil ja ukse ees pärg. Meenutab inglise maakohta — aga vaatad üles ja katuse kohal on troopilised puud, nii et tuleb meelde: ah jah, see on ju Tai. Kohvik tegutses tegelikult juba üle 12 aasta, aga kolis 2023. aastal praegusesse asukohta ja sai nime juurde „in the Wild". Looduse kihistused siin pole kunstlikult lavastatud, vaid päriselt aastatega kasvanud.

Näitan esmalt jooke ja kooki, ja siis tuleme uuesti õue. Nii on lõpuni lugemise mõte ka olemas.

Sisekujundus meenutab kellegi kodu

Siseruum on väike. Valgete puitseintel ripuvad kuivatatud lilled, akna juures üks laud, leti kõrval on riiulid täis nänni — tunne on nagu sind oleks kutsutud külla kellegile, kes on seal pikalt elanud. Müüaksegi käsitööesemeid ja neid uurides märkadki, et sinu tellimus on juba kohale jõudnud.

Aknakäepide oli portselanist. Lillmustriga. Kardinad kõrval samuti lilleline ja läbi klaasi paistis hägusalt aia rohelus. Mu naine jäi selle vaate juurde pikalt seisma.

Berry Love Drink — lilla maagia

Klaas jõudis lauale, aga vedelikku polnud. Murakad, vaarikad ja punased sõstrad kuhjusid jääle ja nende vahel troonisid sõnajalalehed. Juba sellisena oli see omaette magustoit.

Naine ütles, et joome ruttu ära, aga oodake hetk. Muraka pinnal on veetilgad ja vaarikaterakesed päikese käes on poolläbipaistvad. Veel üks foto.

Siirupit peale valades muudab värvi

Eraldi serveeriti klaaspudel lilla siirupiga. Kaelale oli seotud roosa pael — meenutab parfüümipudelit.

Kui selle aeglaselt kallutatuna klaasi valad, imbub lilla marjade vahele. Läbipaistev jää hakkab tasapisi värvuma — kiirustada ei tohi.

Pärast valamist. Ülemine osa marjavärvi, alumine sügav lilla. Sõnajala leht seisab keskel ja mustikad hõljuvad pinnal — klaasi üles tõstes paistab alumine lilla läbi päikesevalguse nagu veiniklaas.

Tõstsin lusikaga ühe vaarika — lilla siirup nirises alla. See foto õnnestus kõige paremini. Maitse on hapukas, siirup üsna magus. Aga marjade hapukus tasakaalustab ja Tai kuumuses sobib suurepäraselt.

Vaade ülevalt. Marjad hõljuvad lillal merel. Jää oli pooleldi sulanud, aga ikkagi ilus.

Kodune kihiline kook

Kook saabus. Rotangkorvis oli taldrik ja taustal paistis aia rohelus.

See kook on üsna eriline. Roheline, roosa ja valge biskviidikiht üksteise peal ning peal helesinine kreem, kaks mustikat, üks viinamari ja mündileht. Roheline kiht on pandanimaitseline — see on Kagu-Aasias väga levinud maitsetaim. Kujutage ette midagi nagu Eesti metsalõhnad, aga hoopis troopilisemad. Kihtide vahel on õhuke kreemine kiht, nii et esimese ampsu juures jõuab esmalt kohale ürdimaitse ja alles siis magusus.

Lõikasin kahvliga tüki ära. Nii pehme, et jõudu pole üldse vaja.

Ristlõige. Roheline, valge ja roosa kihid ilusasti selged. Omanik teeb neid ise, täiesti kodune käsitöö.

Üks amps kahvli otsas. Kolm kihti ja kreem korraga, taamal hajub aed uduseks. Magus, aga mitte raske.

Tagasi õue — aed on oodatust suurem

Aia keskel on must purskkaev. Veevulin on pidev ja aitab kuumust unustada. Taamal valge maamajahoone ja tuledega terrass — tuul puhub ja päikeselaigud vilguvad puudevahel. Konditsioneerita pole, aga puude vari on piisav ja istuda on täitsa mõnus.

Kruusaväljaku valge laua taga istub paar, teenindaja kõnnib mööda rotangkorv käes. Tagumise kahekorruselise hoone seintel ronivad taimed ja vasakul on pärjaga kaunistatud väike ehitis. Aias on mitu hoonet laiali ja jalutades avastad neid ükshaaval. Oodatust märksa suurem ala.

Omaniku käsitööesemed

Leti taga riiulil on nisupeaviht, käbid ja puidust kiriku miniatuur ning kruusis üks kollane roos. Õlgkübarat kandev vanaisa-nukk ja rätti kandev vanaema-nukk istuvad kõrvuti. Kõik on omaniku enda tehtud või tema poolt välja valitud käsitöö.

Ka õues on midagi avastada

Õues on samuti skulptuur, aga see avastage ise kohapeal.

Varblased on ka külalised

Koogi sai söödud ja läksime korraks eemale. Tagasi tulles istus taldrikul mitu varblast, kes rahumeeli purukesi nokkisid. Inimesi nad üldse ei kartnud. Eestis oleks keegi juba hügieenijutu üles võtnud, aga Tais on see lihtsalt osa maastikust. Linnud lendavad kohviku laudadele ja keegi ei aja neid minema. Mulle meeldis see lõtv kooselu.

Kui Rayongis ainult ühte kohvikut külastad

Pa Dee in the Wild pole täiuslik kohvik. Atmosfäär ja fotod rahuldavad igaühte, aga joogid ja magustoidud — mõni ütleb, et maksad „atmosfääri hinda". Ka teeninduse kohta lähevad arvustused lahku. Ausalt öeldes arvan isegi, et selle koha tuum on ruum ise. Aga kui sa pead Rayongis ainult ühte kohvikut valima, siis soovitan seda. Mitte sellepärast, et see on täiuslik, vaid sellepärast, et seal veedetud aeg oli lihtsalt hea.

Pa Dee in the Wild (ปาฎี) külastusinfo

See postitus ilmus algselt aadressil https://hi-jsb.blog.