Rayongi aiakohvik Tais: The Creeper House

Tai Rayongis asuv aiakohvik The Creeper House

Rayongi aiakohvik The Creeper House on praegu Google'i kaardil märgitud ajutiselt suletuks. Ma ei tea, kas see koht kunagi uuesti avatakse, aga selle õhustik oli nii eriline, et tahtsin selle vähemalt kirjas alles hoida, isegi siis, kui uksed jäävadki suletuks.

Ma elasin Rayongis umbes kolm aastat. Läksin sinna kaasa, sest mu naise töökoht oli Rayongis, ja kui sa kuskil juba pikemalt elad, tekib nädalavahetustel alati tunne, et tahaks kuskile minna. Rayong ei ole selline linn nagu Bangkok või Chiang Mai, kus kohvikud on juba iseenesest vaatamisväärsus. Võib-olla just sellepärast oligi selline koht end nii hästi peita suutnud. Mitte turismipiirkonnas, mitte reisijuhtides, aga ometi oli seal üks Rayongi kohvik, mis oli üllatavalt hea.

The Creeper House’i leidis mu naine. Ühel nädalavahetusel ütles ta, et lähme sinna, ja me sõitsime kodust umbes nelikümmend minutit. Rayongi teeolud on Korea omadest üsna erinevad. Tais on vasakpoolne liiklus, sellega tuleb kõigepealt harjuda, ja lisaks muutub tee kvaliteet lõiguti päris palju. Seepärast tundub see nelikümmend minutit palju pikem kui paberil. Kui plaanid Tais ise autoga kohvikuid läbi sõita, tasub sellega kindlasti arvestada.

The Creeper House’i sissepääs — kohvik või botaanikaaed?

Kohale jõudes tekib esimene küsimus kohe: kas see on üldse kohvik? Roheline kolmnurkne katus, üks klaasuks ja kogu maja välissein, mis on ronitaimi täis kasvanud. Kui keegi oleks öelnud, et see on botaanikaaia sissepääs, oleksin vabalt uskunud. Kõrval seisis vana stiiliga tänavalatern ja selle all kriiditahvel, mis ütles, et kohvik on avatud. Kui ma seda poleks näinud, oleksin ilmselt lihtsalt mööda sõitnud.

Ukse ees õitsesid valged lilled nii tihedalt, et need nägid välja nagu oleksid seal ise kasvanud, mitte kellegi hoolikalt istutatud. Tai kohvikute juures ongi see kõige hirmutavamalt hea: isegi kui keegi ei pinguta üle dekoreerimisega, teeb loodus ise kogu töö ära.

Muide, parkimise pärast ei pea muretsema. Tais on enamikul kohvikutel ja söögikohtadel piisavalt ruumi. See ei ole nagu Koreas, kus pead enne uurima, kas üldse kuhugi autot panna saab. Maad on rohkem, nii et poe ette tekib parkimiskoht peaaegu iseenesest, ja kui mitte, saab tee äärde seisma jääda. See on üks mugavamaid asju Tai kohvikute autoga külastamise juures.

Veidi edasi minnes seisab üks puidust viit. Üleval on The Creeper House, all House Plant, ja nooled näitavad eri suundadesse. See tähendab, et kohvik on jaotatud mitmeks alaks. Selle sildi juures ei läinud peaaegu keegi mööda ilma pilti tegemata.

Väliaed ja lauad — Tai kohviku päris võlu

Valgete kivikestega kaetud aias oli paar metalllauda. Ümberringi puud ja põõsad, vasakul kivipeenras kollased õied ning puu varjus valge metallpink. Lauakesi polnud palju, võib-olla kolm või neli, aga just see tegigi kogu koha selliseks, nagu istuksid mitte kohvikus, vaid otse aias.

Ma istusin just sinna. Taevas oli natuke pilves ja kunagi ei teadnud, millal troopiline hoovihm kaela sajab, aga tänu sellele oli ka keskpäeval õues täitsa mõnus olla. Tai kohvikuid on väljas isegi parem nautida kergelt pilvise ilmaga kui täiesti selge taevaga.

Sellist vaadet on raske hoida riigis, kus neli aastaaega on väga selgelt olemas. Kui hoone ise on aed ja aed ise on kohvik, siis töötab see päriselt ainult kohas, kus on aasta läbi soe. Koreas on samuti palju õuekohtadega kohvikuid, aga seal, kus talvel langeb temperatuur alla nulli, on need kohad kasutatavad peamiselt kevadel ja sügisel. Suvel tekib jälle teine mure. Korea kesksuvi on peaaegu sama kuum kui Tai pidude hooaeg, aga Tais jahutavad vihmaperioodil igapäevased sajuhood õhku, samas kui Koreas jääb kuumus lihtsalt püsima. Lõpuks lähed ikkagi tugeva konditsioneeriga siseruumi. Nii arenesid Korea kohvikud rohkem sisekeskseks. See ei tekitanud minus niivõrd kadedust, vaid tunnet, et kliima muudabki ruumi olemust. Natuke nagu Pärnu suvine aiakohvik, ainult troopilise džungli versioonina.

Pagarilett — koogid nagu kasvuhoones

Sügavamale minnes jõuab pagariletini. Türkiissinine sein, okste ümber keeratud tulede read ja vitriin, kuhu koogid olid mitmele riiulile laotud. Kõrval olev kriiditahvel andis tai keeles tellimisjuhiseid, ja aru sai, et süsteem käib ettetellimise ning kohe maksmise järgi. Vasakul seinal oli isegi magususe taseme tabel. Kuigi see oli sisering, rippusid metallvõre vahelt ikka ronitaimed alla, nii et õue ja toa piir jäi kuidagi hägusaks.

Lähemalt vaadates seisis iga koogitükk eraldi puidust kettal ja oli läbipaistvasse kilesse pakitud. Ülemisel riiulil olid koogid koos väikeste kaktusepottidega, nii et väljapanek meenutas rohkem miniatuurset aeda kui tavalist kohvikuletti. Maasikakook, meekärjega kook, šokolaadised variandid — valikut oli päris palju.

Signatuurkoogid — meekärg, juustu-šokolaadi-kirsi kook ja porgandikook

Signatuurkoogina oli välja pandud meekärjega kook. Toorjuustu peal lebas terve meekärje tükk ja kõrval üks rosmariinioks. Valguse all kumas kärje kollane mesi peaaegu läbipaistvalt. Ma seisin päris tükk aega vitriini ees ja lihtsalt vaatasin seda. Lõpuks tellisingi selle ning kirjutan allpool lähemalt, miks.

Teine signatuurkook oli juustu-šokolaadi-kirsikook. Sildi peal olid kirjas mustad kirsid, Taani mahe juustušokolaad, värsked mustikad, värsked kirsid, granaatõun, kakaokreem ja šokolaadivõi. Hind oli 175 bahti, umbes $5. Juba ainult koostisosade nimekiri ütles, et see ei ole mingi tavaline nurgakohviku kook. Seda ma siiski ei söönud.

Esimene signatuurkook oli porgandikook. Toorjuustuglasuur, porgandibiskviit, kreeka pähkel, kaneel, muskaatpähkel ja peal suur hunnik segapähkleid. Hind oli 165 bahti, ehk umbes $4.7. Kui mõelda, et üks kohalik söök Tais maksab umbes 50–60 bahti, siis üks koogilõik oli peaaegu kolme toidukorra hinnaga. Tai hinnataseme järgi oli see selgelt kallis. Seda ma samuti ei söönud, vaid pildistasin ainult vitriinis.

Sama porgandikook teise nurga alt. Läbipaistvas topsis olid toorjuustukiht ja porgandikiht hästi näha ning peal olid kreeka pähklid, mandlid, maasikad ja rosmariin. Koostisosi vaadates oli selge, et isegi kui see oli kallis, ei jätnud see hetkekski muljet, et oleks odavate asjadega kokku klopsitud.

Konditsioneeriga sisekohad

Kui kuumus liiga palju teeb, siis oli olemas ka selline variant. Peahoone sees oli konditsioneeriga istumisala pruuni nahkdiivani, kangasdiivani ja puumustriliste patjadega. Rohelise metallraamiga akende tagant paistis aed ning klaaslaual oli koha number. Istumiskohti polnud palju. Mina sinna ei läinud. Ma ei sõitnud nelikümmend minutit selleks, et siis lõpuks konditsioneeri all toas istuda.

Kas 165 bahti on Rayongi kohvikus kallis?

Jah, on küll kallis. Ausalt, päris kallis. Aga selle juures on üks veider asi: kui sa seal väljas istud, ei teki tunnet, et oleks kahju sellest rahast. Sa oled ronitaimedega katuse poole kasvava metallkonstruktsiooni all, tuul liigub, kõrval õitsevad mingid troopilised lilled, mille nime sa ei tea, ja kaugelt kostab vaevukuuldav tai jutuajamine. Sellist õhustikku ei ehita lihtsalt raha eest valmis.

Ma sõin meekärjega kooki

Lõikasin koogi lahti. Esimese ampsuga tundus, et see on lihtsalt õige. Ülemine juustune osa oli pehme, alumine veidi tihkema tekstuuriga, aga siiski mahlane. Need kaks kihti segunesid suus väga täpselt paika pandud tasakaalus. Ma olin Koreas ka palju juustukooke söönud, aga sellel oli teistsugune olemus. Üks asi, mis mulle Tais elamise juures meeldis, oligi just see: sa võid mingis täiesti tavalises kohaliku kandi kohvikus sattuda desserdi otsa, mida sa Koreas ei kohta.

Süües mõtlesin ma sellele, et välismaalane tunneb end Koreas mingis erilise korea hõnguga kohvikus ilmselt täpselt samamoodi. See tunne, et midagi sellist ei saa minu kodumaal mitte kuidagi kogeda. Võib-olla selles seisnebki kohvikuõnne tuum reisil olles — sa saad korraks astuda ruumi, mida sinu enda elukohas ei oleks võimalik samal kujul luua. Sellepärast minnaksegi ka siis, kui on kallis, kaugel või isegi juba kinni pandud.

Meekärg lähivaates

Ma pildistasin koogi peal olevat meekärge lähedalt. Mesi voolas rakukeste vahelt välja. See ei olnud mingi õhuke dekoratsiooniks lõigatud tükk, vaid päris korralik meekärjeplokk. Kui ma selle sõrmedega üles tõstsin, voolas mesi üle käe laiali ja tegi kõik kleepuvaks, aga kummalisel kombel ei häirinud see mind üldse. Koreas leidub küll kohti, kus pannakse meekärge koogi peale, aga nii paksu tükki selle hinnaga polnud ma enne näinud.

Anchani jook — ausalt öeldes polnud maitse eriti hea

Tellisin joogi, mille peale oli pandud terve anchani õis ehk sinine tai herneõis. Lillade kroonlehtede vahele oli torgatud mustikaid ja pandanileht seisis ülevalt püsti, nii et kogu jook nägi välja peaaegu nagu lilleseade, mitte päris jook.

Ausalt öeldes maitses see nagu siirupiga segatud limonaad. Täpselt selline. Magus, mulliga ja lillelõhna oli vaevu tunda. Isegi kui see oleks olnud mõnes Korea kohvikus, poleks ma ainult maitse pärast teist korda tellinud. Aga kui see tuuakse sulle sellesse aeda, pilvise pärastlõuna keskel, sellise välimusega, siis teeb see lihtsalt tuju heaks. See ei olnud jook, mida juua maitse pärast, vaid jook, mida juua silmadega. Siin oligi anchanijook just selline. Panen selle kohe kirja, sest kui keegi ootab ainult maitseelamust, võib ta kergesti pettuda.

Proovisin teha pilti ka nii, et kogu tops jääks peale. Ülevalt lilla, keskel oranž ja all helekollane — kihid läksid üksteiseks üle päris loomulikult. Topsil oli kohviku kleeps ning kui ma selle puidust lauale panin, täitsid tausta roosakad ja rohelised lehed. See oli koht, kus polnud vaja eraldi fotonurka välja mõelda.

Nii et ma lükkasin naljaga pooleks topsikese kohviku kõrval põõsaste vahele. Päriselt. Lillad õied ja rohelised lehed sulasid sellega nii hästi kokku, et jook nägi välja nagu oleks see seal ise kasvanud. Selle koha tugevus oligi selles, et kuhu iganes sa midagi panid, taust tekkis justkui automaatselt.

Karamell-macchiato

Mu naine tellis karamell-macchiato. Juba kaane kaudu paistis, kui tume toon sellel oli. Tai kohvikukohv on üldiselt tugevama iseloomuga ja siin oli sama lugu. Jää vahel segunev karamell lõi ilusa pruuni värviülemineku, nii et tegin ühe pildi enne kaane avamist ja teise pärast. Maitse oli magus, aga kohv ise oli piisavalt jõuline, et mitte magususe alla kaduda.

Jalutuskäik The Creeper House’i aias

Ma tulin uuesti välja. Valgete kivikestega rada ühendas hooneid, aga kuna mõlemal pool olid tihedad troopilised põõsad, mõjus see pigem jalutusteena kui tavalise rajana. Sissepääsu poolt pildistades mahtus kogu aed ühte kaadrisse, teiselt poolt vaadates tekkisid tänavalaterna, kivipeenra ja tagumiste katusejoontega kihid. Siin oli kõigepealt aed ja alles selle sees kohvik. Mitte tehtud aed, vaid kasvanud aed.

Kollane sein, rohelised ronitaimed ja punane uks

Seal oli veel üks hoone kollase välisseina ja punase ukseraamiga, mille peale ronitaimed pooleldi üle kasvasid. Aknale oli käsitsi kirjutatud kutse aeda siseneda ja ukse kohal rippus vana puidust silt. Sees olid rotangtoolid, täispuidust laud, laest rippuvad Edison-stiilis lambid ja nurgas suur lillepott. Pilt, mis oli tehtud punase ukseraami tagant sisse vaadates, andis kogu meeleolu kõige paremini edasi. Kollane sein, roheline taim ja punane uks — see värvikombinatsioon tundus võimalik just sellepärast, et see koht oli Tais.

Menüükujundus ja väikeste detailide hool

Sissepääsu juures rippusid menüükaardid metallstendil puidust klambritega reas ja ka sellest ei saanud lihtsalt mööda vaadata. Ühe kaardi peal oli kohv, kõrval kohviku signatuurjoogid ning nimed nagu Snow Pink, Galaxy Deep ja Love Aden, lisaks veel üks piimajookide kaart. Leti peal seisis väike valge majakujuline jootrahakarp, mille katusele olid pliiatsiga joonistatud tellisemuster ja lehed ning mündid käisid sisse korstna avast. Harva näeb kohvikut, kus isegi sellistele pisiasjadele nii palju tähelepanu pööratakse.

Kui mina seal käisin, olid enamik külastajaid tailased. Välismaalasi oli vaid üks-kaks seltskonda ja ma märkasin seda tegelikult alles hiljem, kui vaatasin oma videod üle. Oli veidi kummaline ja samas tore näha, et sellises Rayongi kohalikus kohvikus istusid ka välismaalased. Kuidas nad selle koha üles leidsid? Ilmselt täpselt nii nagu mina — kellegi soovituse kaudu.

Me olime seal umbes tunni. Väga kaua ei jäänud, aga mälestus jäi palju kauemaks kui see aeg ise.

The Creeper House’i külastusinfo

Aadress: 34, 8 ถนนสาย 11, Map Kha, Nikhom Phatthana District, Rayong 21180, Thailand

Lahtiolekuajad: 10.00–17.00 (teisipäeval suletud)

Signatuurkoogid: 165–175 bahti (umbes $4.5–5)

Jookide hind: täpselt ei mäleta

Kontakt: +66-92-927-7200 (Khun Fern)

Praegu on see Google'i kaardil märgitud ajutiselt suletuks. Enne külastust tasub kindlasti üle kontrollida.

Lõpetuseks

Ma ei tea, millal see ajutiselt suletud märge ükskord muutub, aga vähemalt siis, kui mina seal käisin, oli see koht päriselt elus. See tundus kallis, anchanijook polnud ausalt öeldes kuigi hea ja ka sinna sõitmine ei olnud just eriti mugav. Ometi tekib mul pilte vaadates ikka jälle tunne, et tahaks tagasi minna. Kui uksed uuesti avanevad, sõidan ma need nelikümmend minutit ilmselt uuesti ära. Kas või selleks, et käed meega kokku teha ja kärje küljest veel üks tükk lahti rebida.

See postitus avaldati algselt veebilehel https://hi-jsb.blog.